Mõtisklused vinüülplaatidest ja analooghelist said teatava struktuuri alusel paberile kantud. Kirjutis loeti õnnestunuks ja bakalaureuse kraadi vääriliseks, kuigi nähti ka mitmeid akadeemilisi ja vormistuslikke puudusi. Nii juhendaja Tõnis Kahu kui ka retsensent Berk Vaher innustasid mind neil teemadel edasi mõtlema ja kirjutama. Ühel või teisel moel kavatsen seda kindlasti ka teha!
Mõtete ja ideedega on mõnus flirtida, sest kunagi ei tea millal mõni neist ootamatult süttib ja eesseisvat teerada näitab. Siiski ei ole töös käsitletud ideed mõeldud kedagi valgustama, pigem soovisin puudutada küsimusi, mis avaksid veelgi rohkem küsimusi, et seeläbi avardada ühte väikest osa muusikamaailmast, mida endaga juhtumisi kaasas kannan.
Kohe riputan töö ka siinsesse blogisse lugemiseks ülesse, kuid enne tahaksin veel märkida, et Karl Marxi ja Theodor Adorno tekstidega tegelemine tekitas minus õõvastust ja ma ei poolda nende teooriaid. Kõige ülejäänuga jäin siiski enam-vähem rahule.